09 märts Arendavad harjutused beebile 3.-6. elukuuni
3.-4. elukuu vahemikus hakkab sinu beebi treenima ühte suurt ja tähtsat oskust – seljalt kõhule pööramist. Kui siiani on beebi aktiivselt treeninud oma seljalihaseid (ehk kehatüve antigravitatiivseid sirutajalihaseid), siis nüüd hakkab beebi keskenduma kõhulihaste (ehk kehatüve antigravitatiivsete painutajalihaste) treeningule. 4. elukuuks võiks laps kätega üles leida oma põlved ning 5. elukuuks katsub pisikene oma varbaid. Seda kõike selleks, et pingutada oma kõhulihaseid ja neid tugevdada. Lisaks sellele hakkab beebi seliliasendis aluselt pead tõstma. Selle tegevuse eesmärgiks on samuti kõhulihaste treening. 4. elukuul tõstab beebi kaldpinnas aluselt (süles või turvahällis/lamamistoolis olles) pead ettepoole, just nagu tahaks istuma tõusta. Kindlasti ei tohiks nüüd arvata, et beebi nii väiksena juba istuda „tahab“. Tema tahab hoopis oma kõhulihaseid pingutada, olgugi, et see asend väga ebamugav ja kentsakas tundub. 5. elukuul on beebi võimeline pead tõstma tasaselt aluselt (näiteks mähmkimislaual või põrandal olles). Lisaks aluselt pea tõstmisele ning põlvede/varvaste katsumisele, hakkab beebi umbes 4. elukuuks ennast seljalt küljele pöörama, mõni tragim beebi isegi juba seljalt kõhule. On hea, kui laps suudab pöörata seljalt kõhule keskmiselt 5. elukuuks. Pööramisoskust on samuti võimalik koos beebiga treenida. Soovitav oleks pööramist harjutama hakata umbes 3. elukuust. Kõige esimesed harjutused, mida beebiga teha võiks on kõhulihaste harjutused. Seega tutvusta lapsele tema põlvi ja varbaid. Harjutusi kõhulihaste treenimiseks võid teha nii beebi selili maas/mähkimislaual/voodis kui ka süles poollamavas asendis. Anna pisikesele tema enda varbaid puudutada nii otsesuunas (keskjoonel) kui ka diagonaalselt (vastaskäsi-vastasjalg). Keskjoonel varbaid beebile tutvustades võid asetada huvitava mänguasja beebile varvaste vahele, et pisikesel tekiks huvi vaadata ja katsuda oma varbaid. Siinkohal oleks tähtis mainida, et haarama ta veel 3-kuusena ei pea. Tahtlik haaramine tekib alles 4. elukuul, seega ei ole vaja muretseda, kui ta seda varem ei tee. Kehatüve painutustega annad beebile asenditunnetust. Igasugune treening, mis me lapsega teeme ongi asendite ettenäitamine, et tekiksid vajalikud närvi-lihas seosed selleks, et beebi hiljem oskaks teatud liigutust ning treenitavaid oskusi sooritada õige liigutusmustriga. Last süles hoides võid plaksutada tema põlvedele (beebi peopesadega). Samuti võid katsuda pisikese varbaid tema kätega. Nende tegevustega me otseselt pööramist ei treeni, küll aga õpetame last tooma jalgu vastu gravitatsioonijõudu ülesse, et ta saaks treenida oma kõhulihaseid ning teostada pööramisliigutust. Pööramise harjutamiseks pane beebi enda ette selili kõvemale alusele või maha, seejärel võta kinni tagantpoolt beebi reitest. Painuta lapse kehatüvi ning pööra beebi paremale või vasakule küljele, kindlasti mitte kohe kõhuli – tahame, et pisikene ka ise vaeva näeks ja pingutaks oma lihaseid. Kui beebi on küljel, siis alumine jalg on sirutatud ja pealmine painutuses. Fikseeri beebi puusavööde oma käega ning meelita teda huvitava mänguasjaga (mänguasi pane kindlasti rinnaku kõrgusele, mitte silmade kõrgusel ega üle pea) küljelt. Pööramise treenimisel jälgi, et beebi ei läheks ülesirutusse („vibusse“). Kui juhtub, et beebi läheb külje peal olles „vibusse“, siis proovi juhtida tema tähelepanu mänguasjaga allapoole ja kui see ei toimi, siis pööra beebi tagasi seliliasendisse ja alusta harjutust uuesti. Pööramist, nagu ka kõiki muid tegevusi, tuleb harjutada sümmeetriliselt – võrdselt nii paremale kui ka vasakule. Kui laps hakkab pöörama vaid ühele küljele, siis tuleks pööramisoskust edasi treenida teisele küljele.
Vahepeal tuli meil juttu ka haaramisest. Beebi võiks osata tahtlikult haarata umbes 4. elukuuks, selleks ajaks taandub beebi haarderefleks ning see asendub tahtliku haaramisliigutusega. Haaramise all mõistame seda, kui beebi sihilikult (tahtlikult) võtab oma kätte tema ees asetseva mänguasja. Haaramiseks ei saa lugeda seda, kui asetad 1-3 kuusele beebile ise mänguasju peopessa ja ta sellest kramplikult kinni võtab. Sellisel juhul on tegemist veel haaramisrefleksiga. Tahtliku haarde tekkimisele saame samuti ise kaasa aidata. Vastsündinud laps on kõikidest liigestest painutuses. Seda asendit nimetatakse füsioloogiliseks painutuseks. Seetõttu on esialgu beebi pöial peopesas painutuses ja sõrmed niisamuti painutuses. Sõrmede sirutusele saad kaasa aidata paitades lapse käeselga sõrmedest randme suunas ja peopesa poolt randmest sõrmede suunas. Beebi peopesasid ja sõrmi võib sirutusse paitada igal võimalikul hetkel – näiteks, kui beebi rahulikult teil süles on, aga mitte segada teda uinaku ajal. Eelnevalt oli juttu ka mänguasjade keskjoonele asetamisest. Ka see on oluline – beebil peab olema stiimul selleks, et saaks tekkida tahtlik/sihilik haaramine. Haaramise harjutamiseks võid beebile pakkuda väiksema diameetriga rõngakesi. Sõrmede valikulise painutus-sirutuseliigutuse harjutamiseks on head pehmemad mänguasjad – näiteks riidest krõbisev raamat.
4. elukuul võib beebi hakata tegema kõhuliasendis veidraid seljalihaste treeningharjutusi. Seda nimetatakse „ujumisliigutuste“ tegemiseks. See asend näeb välja selline, et beebi jalad tõusevad aluselt ülesse ja beebi käed on samuti kehatüve kõrval ülesse tõstetud (beebi ei toeta kätele). Mõnda aega on normaalne, et beebi seda teeb, sest ta treenib selles asendis oma seljalihaseid. Kindlasti tuleks eristada patoloogilist liigutust normaalsest liigutusest. Kui beebi teeb koguaeg kõhuli olles nii ja vahepeal ennast üldse kätele ei toeta, siis ei ole see asend hea. Põhjusi võib olla mitmeid ning igaksjuhuks oleks hea kahtluste korral konsulteerida perearsti või füsioterapeudiga. „Ujumisliigutuste“ tegemine peaks olema vahelduv koos kätele toetusega, siis on see üks normaalne arenguetapp. 5. elukuul on beebi kõhuliasendis juba nii tubli, et suudab ennast rannetoetusesse lükata – beebi toetab käe randmeosale nii, et käed on ettepoole sirutuses. Kõhuliasendis rannetoetuse harjutamiseks on jällegi hea teha palliharjutusi (ette-taha liikumised pallil).
5. elukuul õpib beebi selgeks ühe väga olulise oskuse kõhuliasendis. Nimelt hakkab pisikene kõhuliasendis liikuma. Seda esialgu veel mitte otsesuunas, vaid hoopis ringselt ümber oma telje (nagu kellaosuti kellal). Seda oskust nimetatakse pivotiks. Pivot on väga oluline oskus. Selle käigus õpib beebi selgeks, kuidas viia keharaskust ühelt kehapoolelt teisele ning harjutab ka vaagnaliikuvust. Oskus viia keharaskust ühelt kehapoolelt teisele on vajalik näiteks kõhuliasendis asjade haaramisel. Selleks, et haarata kõhuliasendis, peab laps suutma viia keharaskuse ühele küljele (toetuda ühele käele) ning seejärel on ta võimeline sirutama keharaskusest vaba käe mänguasja järele. Läbi keharaskuse siirdamise õpib laps ära ka kõhult seljale pööramise. Kõhult seljale õpib laps tahtlikult pöörama umbes 1-2 kuud pärast seda, kui ta on selgeks saanud seljalt kõhule pööramise. Pivotit saame lapsele õpetada läbi mängu. Oluline on asetada lapsele mänguasju külgedele, mitte koguaeg otse ette. Kindlasti tuleks pivotit harjutada mõlemale poolele võrdselt, et mõlema kehapoole lihased saaksid võrdselt tugevaks. Pivoti treenimiseks aseta huvitav mänguasi lapse käe kõrvale, meelita teda ning oota, kuni beebi oma käe edasi toob. Kui ta seda teeb, siis nihuta mänguasja jälle edasi nii, et beebi hakkaks liikuma ringiratast. 5. elukuul võiks beebi liikuda ümber oma telje ning aja möödudes üha kiiremini ja kiiremini – nagu vurr.
5.-6. elukuul võiks beebiga hakata treenima järgmist suurt oskust, milleks on iseseisev otsesuunaline liikumine. Esialgu on hea, kui harjutame kõhu peal liikumist ehk roomamist. Etteruttavalt võin öelda, et kõik lapsed ei rooma kõhu peal. Mõned lapsed on lihtsalt nii tragid ja aktiivsed, et tahavad kohe neljakäpuli liikuda ehk käputada. Tähtis on mainida ka seda, et lapse arengu seisukohalt on väga oluline, et laps enne toe najal püsti tulemist liiguks, kas roomates või käputades. Liikumine nendes asendites treenib beebi kehatüve ja käsi/jalgu. Käputamisel on väga oluline roll ka lülisamba arengus. Esimesel eluaastal arenevad välja lülisambale omased struktuurid – nendeks on kaela- ja nimmelordoos (nõgusus) ning rinnaküfoos (kumerus). Kaelalordoos areneb siis, kui beebi hakkab kõhuliasendis pead tõstma, rinnaküfoos areneb käputamisel ja ka istumisasendi saavutamisel ning nimmelordoosi teke on seotud püsti tulemise ja kõndimisega. Seega liikumine kõhuliasendis on väga oluline rinnaküfoosi arengus, vastasel juhul võib last tulevikus ohustada lameselgsus. Kõhu peal liikumise ehk roomamise harjutamiseks aseta beebist veidikene kaugemale ette huvitav mänguasi. Seejärel painutada üks lapse jalg ning aseta mõlemad jalad vastu alust oma kätega mõlemat jalga talla alt toetades. Oota, kuni beebi sirutab oma painutuses jala ning tõukab ennast edasi. Siis korda sama teise jalaga. Laps võiks kõhu peal liikuma hakata umbes 7.-8. elukuul.
Juhul, kui beebi õlavööde tundub nõrk ning ta ei suuda ennast lükata labakäsitoetusesse, siis tuleks pisikesega teha õlavöötmelihaseid tugevdavaid harjutusi. Üks kõige lihtsam viis selleks on muidugi palliharjutused (ette-taha kiikumised). Palliharjutustel võid beebiga liikuda ette juba nii, et käed toetuksid hetkeks maha. Teine harjutus õlavöötmelihaste tugevdamiseks on see, kui asetad lapse kõhuli endale reite peale nii, et lapse käed toetuksid vastu maapinda. Seejärel meelita last mänguasjaga ülesse vaatama nii, et laps tõstaks pead ning lükkaks ennast labakäsitoetusesse. Esialgu võib seeharjutus piskesele raske olla ning ta võib näidata välja oma pahameelt, kuid järjekindlalt harjutades muutub see ülesanne beebi jaoks kergemaks. Veel üks hea harjutus õlavöötme treeninguks on „käru tegemine“. „Käru“ võid teha maapinnale, kuid ise soovitan teha „käru“ harjutust kuskile kõrgemale pinnale (näiteks laud, köögi tööpinnad), et sinul endal ei tekiks seljavaevusi. Harjutuse tegemiseks aseta üks käsi lapsele kaenla alla ja teine käsi kahe jala vahelt läbi kõhule. Seejärel paita mööda laua pinda lapse peopesadega (soodustab ka sõrmede sirutust). Siis, kui saavutad ilusa labakäsitoetuse, kalluta lapse keha aluse suhtes nii, et kogu keharaskus läheks lapse kätele. Hoia veidi aega ja korda harjutust.
Umbes 6. elukuul võiks tasapisi hakata harjutama kõhuliasendist toengpõlvitusse (neljakäpuliasendisse) siirdumist. Selleks aseta lapse käed labakäsitoetusesse ning pane enda käsi lapsele rinnakule toeks (kaenla alla), kalluta laps ühele küljele ning selle külje, mis nüüd jäi keharaskusest vabaks, jalg painuta lapsel kehatüve alla. Seejärel kalluta lapse keha teisele küljele (poolele, kus jalg on painutuses) ning teise jala painutab laps ise kehatüve alla. Lõpuks vii keharaskus võrdselt mõlemale kehapoolele ning kiiguta last toengpõlvituses ette-taha (üks käsi võib jääda rinnakule last toetama, teise võid asetada lapse tuharatele). Lausu juurde kiiga-kaaga, kui tegevust piisavalt korrata hakkab laps seda sõna tegevusega seostama ning teab, mida oodata ja teha.
6-7-kuune laps veedab enamuse oma ärkvelolekuajast kõhuliasendis. Laps on võimeline pöörama üle mõlema külje seljalt kõhule, võib pöörata juba ka kõhult seljale. Laps on võimeline kõhuliasendis liikuma ümber oma telje (teeb pivotit), seda nii paremale kui ka vasakule küljele. Laps roomab või proovib roomata kõhu peal. Aeg-ajalt võib laps hoopis liikuda tagurpidi või kasutada liikumiseks rullimist (kõhult seljale ja seljalt kõhule pööramist). Kõhuliasendis lükkab laps ennast labakäsitoetusesse ja võib proovida tulla juba kõhuliasendist käpuliasendisse (toengpõlvitusse).
Jätkub…
Maarja Säde