09 märts Arendavad harjutused beebile 6.-9. elukuuni
Siis, kui laps on ennast juba mõnda aega iseseisvalt toengpõlvitusse ajanud ning kiigutab ennast käpuliasendis ette-taha suunas, kuid ta ei ole veel liikuma saanud, siis tuleb beebile õpetada käte tõstmist toengpõlvitusasendis. Harjutame kolmepunktitoetuses olemist. Harjutuse tegemiseks aseta käpuliasendis oleva beebi käe ette huvitav mänguasi beebile. Ise hoia lapse jalgu painutusasendis ning meelitada teda haarama käe ees olevat mänguasja. Lase tal esialgu võtta mänguasi maapinnalt ning seejärel juba järjest kõrgemalt. Harjutust tuleks korrata mõlema käega, et mõlemad kehapooled areneksid võrdselt. Kui laps on võimeline tõstma käsi toengpõlvituses, kuid ikkagi veel ei käputa, siis käputamise õppimiseks võid beebil aidata jalgu kätele järgi tuua. Selleks aseta huvitav mänguasi meetri-kahe jagu ettepoole ning võta kinni beebi painutatud jalgadest. Kui beebi liigub kätega edasi, siis too sina tema jalgu vaheldumisi edasi, nii et jalad jäävad kogu harjutuse vältel painutusse. Lase lapsel mänguasi kätte saada ja veidikene mängida ning mõne aja pärast korda harjutust.
Umbes 7.-8.elukuul hakkab lapsel tekkima istumistasakaal. See tähendab seda, et laps ei istu enam kumera seljaga käte toetusel ette maha, vaid laps hakkab oma kehatüve sirutama. Lisaks sellele on tekkinud või tekkimas kaitsetoetusreaktsioonid, millega laps kaitseb ennast tasakaalukaotusel. Esimesena tekivad kaitsetoetusreakstioonid ette suunas. Umbes 6-7 kuune laps paneb istumisasendis käed enda ette maha toeks. Külgedele tekivad kaitsetoetusreaktsioonid umbes 7.-8. elukuuks. Kaitsetoetusreaktsioonid taha arenevad umbes 9. elukuuks. Tähtis on kaitsetoetusreaktsioone hakata harjutama külgedele, sest läbi külje liigub laps istumisasendist käpuliasendisse või kõhuliasendisse ning käpuliasendist või külglamangust omakorda istumisasendisse. Kaitsetoetusreaktsioonide treenimiseks külgedele võta lapsel kehatüvest ning kalluta teda ühele küljele nii, et laps paneks käe maha toetusesse. Jäta laps umbes kümneks sekundiks küljele toetama (külgistesse) ning korda sama harjutust teisele poole. Võimalik on kaitsetoetusreaktsioone treenida ka pallil.
Eelnevalt rääkisime, et oluline on kaitsetoetusreaktsioonide treenimine külgsuunas, sest läbi külje siirdub laps iseseisvalt käpuliasendisse või kõhuliasendisse ning sealt tagasi istumisasendisse. Lisaks kaitsetoetusreaktsioonidele ja istumistasakaalule on väga oluline treenida neid liikumisi ühest asendist teise. Laps peab olema võimeline iseseisvalt minema istumisasendisse, siis on pisikene pikemaajaliseks istumiseks valmis. Kindlasti ei tohiks last enne 6.-7. elukuud ise istuma panna (näiteks diivanile patjade sisse). Sellega võime ohustada lapse lülisamba normaalset arengut. Eelnevalt olen rääkinud, kui suur roll on käputamisel rinnaküfoosi arengus. Kui aga asetada last, kellel veel puudub istumistasakaal, kogu aeg toetatud istuvasse asendisse, riskime sellega, et loomult mitte nii aktiivne laps ei pruugi hakata roomama/käputama. Kuna talle on tutvustatud juba mugavamat ja huvitavamat asendit maailma avastamiseks. Lisaks sellele, et laps ei pruugi hakata liikuma roomates/käputades mõjutab lapse istuvasse asendisse panemine ka lülisamba arengut kumerselgsuse tekkimise suunas, sest lapse kehatüve lihased ei ole veel piisavalt tugevad selliseks asendiks nagu seda on istumine. Jah, istumine on küll huvitav ja põnev lapse jaoks ning pikal harjutamisel laps „tahabki“ istuda, kui teda sinna asendisse pannakse, kuid sellise tegevusega võime teha rohkem kahju, kui kasu. Ei maksa ette rutata lapse normaalses arengus – iga asi omal ajal! Kui lapsel on tekkinud istumistasakaal, võite kasutada lühiajaliselt nii söögitooli kui ka panna last vankrisse istuvasse asendisse. Tuleb meeles pidada, et lapsele meeldib istuda enne, kui ta seda oskab, sest ta on uudishimulik ning selles asendis näeb laps ümbruskonda palju rohkem. Kehatüvelihaste ja kehatüve rotatsioonide arengu seisukohalt on oluline aga see, et laps avastaks ise viisi, kuidas minna istumisasendisse, siis on ta pikemaajaliseks istumiseks füüsiliselt valmis. Oskust minna iseseisvalt käpuliasendist istumisasendisse saame koos lapsega harjutada. Siirdumisharjutusi soovitan tegema hakata alates 6.-7. elukuust. Istumisasendist kõhuliasendisse/käpuliasendisse siirdumise õpetamiseks pane laps enda ette seljaga istuma, kalluta tema keha paremale küljele nii, et lapse käsi jääb maha toetusesse (külgiste). Seejärel aseta oma parem käsi lapsele kaenla alla ning vasaku käega pane parema käe kõrvale toetusesse ka lapse vasak käsi. Kui mõlemad käed toetavad kindlalt alusele too oma vasaku käega lapse parem jalg teise jala alt ära nii, et laps jääb käpuliasendisse või lase tal tõugata ennast kõhuliasendisse. Parem on, kui teed seda viimast liigutust aeglases tempos, püüdes säilitada käpuliasendi, siis saad kohe harjutada ka käpuliasendist istumisasendisse siirdumist. Kui laps tõukab ennast siirdumisel kõhuliasendisse, siis proovi laps uuesti saada käpuliasendisse. Käpuliasendist istumisasendisse siirdumisel kiiguta last toengpõlvituses ette-taha, nii et sinu parem käsi on endiselt lapsel kaenla all ja vasak käsi tuharatel. Kui keharaskus on viidud taha, siis aseta käsi lapse vasakule puusale ning pööra ta istumisasendisse läbi parema külje. Korda mõlemat harjutust ka vasakule küljele. Kui käpuliasendist istumisasendisse siirdumine tundub veel raske, siis on võimalik siirduda istumisasendisse ka läbi külglamangu. Seda harjutust soovitan neile, kelle laps armastab külitada ning nendele lastele, kellel on sellises vanuses veel raske püsida käpuliasendis. Seegi on normaalne, sest kõik lapsed on erinevad ja niisamuti nende iseloom. Kui laps ei ole väga aktiivne tegutseja, siis ei pruugi ta 7-kuuselt käpuliasendisse tulla, vaid teeb seda hiljem. Läbi külglamangu istumisasendisse siirdumisel aseta laps selili enda ette maha. Harjutame istuma tulemist läbi parema külje. Aseta oma vasak käsi lapse parema reie peale ning haara oma parema käega lapse vasakust käest. Seejärel pööra laps paremale küljele ning külglamangust „tõmba“ laps tema vasakust käest istumisasendisse. Kuigi kirjutasin siia „tõmba“, siis tegelikkuses palun ära ise sikuta last. Lase lapsel ise ennast oma parema käega tõugata maapinnalt istumisasendisse. Kui maast tehes tundub see harjutus raske ning laps ei jaksa oma kätt nii palju sirutada, siis võid lapse ülakeha alla asetada padja või kokkulapitud teki ning proovida sama harjutust teha kõrgemalt aluselt, siis on lapsel lihtsam ennast istuma tõugata.
Ära muretse, kui sinu 7-8 kuusel lapsel on juba hea istumisasakaal, kuid ta iseseisvalt istumisasendisse ei lähe. See on väga raske harjutus, seega on hea kui umbes 8-9 kuu vanuses suudab laps iseseisvalt siirduda istumisasendisse ning istumisasendist käpuliasendisse/kõhuliasendisse.
Istumise puhul tuleb jälgida veel ka seda, et laps ei istuks vales istumisasendis. Vale istumisasend on siinkohal W-iste. W-iste puhul on lapse jalad põlvest painutatud nii, et jalad moodustavad W-tähe ning laps istub kahe jala vahel. Õigeid istumisasendeid on palju – näiteks külgiste, ringiste, poolringiste, tõkkeiste ja jalad ees istumine. Jälgida tuleks seda, et laps ei istuks valdavalt W-istes. Kui nii kipub olema, siis tuleb lapsele seda korduvalt meelde tuletada ning sättida lapse jalad ette. Selle tegevuse järel tuleb last kindlasti kiita, et ta nii tublisti jalad ees istub. Esialgu hakkavad lapsed istuma W-istes seetõttu, et nende kehatüvi ei ole piisavalt stabiilne. W-istes istudes on toetuspind suurem ja mida suurem on toetuspind, seda parem on lapsel tasakaalu hoida. Hiljem paraneb küll kehatüve stabiilsus ning laps on võimeline istuma ka muudes istumisasendites, kuid harjumus W-istes istuda ei pruugi kaduda. Kui laps istub valdavalt W-istes, siis hilisemas vanuses võib see mõjuda halvasti jalgade asendi kujunemisele. Umbes 2-aastastel lastel tekib põlvedel nö genu valgum hoiak (ehk X asend). See näeb välja sedamoodi, et põlved liiguvad üksteise lähedale ning laps toetab keharaskuse rohkem jalalaba siseküljele. See on normaalne ja füsioloogiline protsess sellises vanuses laste puhul. Alates 4. eluaastast peab hakkama X-asend jalgades taanduma ning täielikult kadunud võiks see olla umbes 7.-8. eluaastaks. Kui aga laps lisaks füsioloogilisele X-asendile soodustab seda asendit oma istumisasendiga (W-iste), siis on jalgade X-asend raske kaduma. Muutused jalgade asendis ning seeläbi ka jalalabaasendis mõjuvad halvasti lülisamba arengule – inimene on ju üks tervik. Seega on väga oluline jälgida, et lapse põhiliseks istumisasendiks ei oleks W-iste.
Õige varsti, kui pisikene on selgeks saanud istumise ja roomamise/käputamise avastab ta kõrgused. See tähendab seda, et laps proovib hakata tugede najal esialgu põlvitusse ning seejärel püsti tulema. Vertikaliseerumise juures on oluline see, et laps kaustaks püstitulekuks õiget liigutusmustrit. Ka seda saame oma lapsele õpetada. Kõigepealt meelita laps mänguasjaga toe äärde põlvitusse tulema. Kui laps on toe najal põlvituses, siis võta lapsel ühe jala säärest kinni ning aseta jalg täistallaga maha. Kalluta laps kehatüvest veidikene selle jala poole, mis on täistallatoetuses. Seejärel tõukab laps ennast vertikaalasendisse. Korda harjutust mõlema jalaga võrdselt. Õige liigutusmustri harjutamine vertikaliseerumisel on eriti oluline nende laste puhul, kes tahavad kasutada valet või ebaküpset liigutusmustrit püstitulekuks. Vale või ebaküps liigutusmuster näeb välja nii, et laps sikutab ennast valdavalt käte abil püsti ja mõlemad jalad tulevad koos üle varba toetusesse. Ära hakka püstitulekut harjutama enne, kui laps pole selle vastu huvi ülesse näidanud!
Toe najal püsti olles puudub lapsel esialgu igasugune ohutunne ja tasakaal on samuti väga halb. Selleks, et lapsel saaks tekkida ohutunne peavad lapsevanemad laskma lapsel aru saada, et oluline on toest kinni hoida. Laps õpib läbi katse-eksitus meetodi, seega ära hoia oma last kõikide kukkumiste eest. Läbi kogemuse laps õpib. Loomulikult tuleb jälgida, et kukkumised leiaksid aset ohututes paikades. Vaata, et läheduses ei oleks teravaid nurki, samuti ei tohiks maapind olla väga kõva (näiteks kivipõrand või plaaditud põrandapind). Enamjaolt piisab mõnest kukkumisest ja siis on lapsel selge, mida tuleb teha, et püsti püsida. Kui lapse igat kukkumist katkestada, siis jääb laps lootma kõrvalisele abile ja tasakaalu tekkimine ning tasakaalureaktsioonide arenemine võib võtta oodatust kauem aega. Seepärast ei ole soovitatav panna last ka käimistooli siis, kui lapsel puudub veel seismistasakaal. Samuti ei tohiks lapsevanem pidevalt seismas hoida mitte veel iseseisvalt toe najal püsti tulevat last. Liigse seismas hoidmisega soodustame jalgades sirutustoonuse ülekaalu tekkimist. Hiljem võib lapsel olla raskusi kükitamise ja sammuliigutuse tegemisega, sest kõndimiseks vajame nii sirutus- kui ka painutusliigutust. Lisaks tekitab see lapses tunde, et vertikaalasendis olemiseks ei peagi ühtegi lihast kasutama ja treenima, sest koguaeg säilitab tasakaalu tema eest „keegi teine“. Käimistoolid ei ole head ka seetõttu, et tihtipeale toetavad lapsed seal olles varvastele. Hiljem on meil väga raske saavutada õiget lihastasakaalu sääre-ja reielihastes. Seega käimistooli olemasolul tuleks seda kasutada mõistlikkuse piires (maksimaalselt umbes 10 minutit päevas). Sellised tooted on pigem välja mõeldud lapsevanemate jaoks, et laps oleks niiöelda „kindlas kohas“. Tihti kuulen lauset, et aga lapsele ju meeldib seista – ka selles on lapsevanematel õigus. Lapsed on ju uudishimulikud ja tahavad maailma avastada. Mis oleks selleks parim, kui iseseisev liikumine ja kahel jalal olemine. Aga mõelgem sellele, et laps veedab kogu oma ülejäänud elu vertikaalasendis liikudes. Laskem siis pisikestel vähemalt oma esimesel eluaastal kasutada liikumiseks roomamist/käputamist, et jäsemete ja kehatüvelihased areneksid piisavalt tugevaks selliseks suureks pingutuseks nagu seda on iseseisev seismine ja kõnd.
Üheksakuune laps liigub roomates/käputades. Lapsel on hea istumistasakaal ning tal on olemas kaitsetoetusreaktsioonid istumisasendis. Ta on võimeline siirduma istumisasendisse külglamangust/käpuliasendist ning siirdub ka istumisasendist käpuliasendisse/kõhuliasendisse. Laps tuleb toe najal põlvitusse, võib siirduda ka vertikaalasendisse läbi poolpõlvituse.
Jätkub…
Maarja Säde