09 märts Arendavad harjutused beebile 9. elukuust kuni iseseisva kõnnini
Kui laps on ajanud ennast toe najal püsti, siis tuleb talle õpetada ka toe najal alla tulemist. Kindlasti annab laps häälekalt märku, kui ta väsib toe najal seismisest ja tahab alla saada. Ise ta seda esialgu veel teha ei oska. Vertikaalasendist alla tulemiseks on enamjaolt kaks-kolm viisi. Kõige lihtsam variant on õpetada lapsele pepu peale potsatamist. Selleks võta lapsel puusadest ning lase tal istesse kukkuda. Proovi liigutuse lõpuni mitte temast kinni hoida. Lase lapsel ise katsetada, kuidas on parim oma kehatüve stabiliseerida nii, et istumisasendist omakorda selili ei kukuks. Kui laps hakkab selili kukkuma võid esialgu turvata, et ta pead vastu maad ei lööks. Hiljem saab ta selgeks, kuidas ise pead üleval hoida nii, et see vastu maad ei potsataks. Minu meelest üks turvalisemaid ning arenguks ka väga vajalik alla tulemise viis on vertikaalasendist kükkasendisse laskumine (enamjaolt käe toetusel). Kui laps seisab toe najal, siis pane tema kõrvale veidikene kõrgem alus (näiteks diivanipadi). Seejärel meelita last mänguasjaga nii, et laps paneks käe kõrgemale alusele toetusesse. Kui mänguasi pole lapse jaoks motiveeriv või kui laps on veidikene arglik, siis võid paar esimest korda asetada lapse käe ise alusele toetama. Kui lapse käsi on kindlalt alusel, siis laseb laps ennast automaatselt põlvest painutusse ehk kükkasendisse või laskub hoopiski põlvitusse. Kui lapsel tuleb see harjutus juba hästi välja, siis eemalda kõrgendus ning hakka käe alusele panekut harjutama maapinnale. Seda selleks, et laps õpiks kätt maha toetama ning laskuma kükkasendisse/põlvitusse igalpool majapidamises. Väga oluline on õpetada lapsele toe najal alla tulemist, sest see on hea lapse tasakaalureaktsioonide arengule ning mis kõige tähtsam – see võimaldab lapsel iseseisvalt siirduda ühest asendist teise ning laps ei vaja enam pidevat abistamist.
Tavaliselt vertikaliseeruvad lapsed umbes 9.-10. elukuuks. Kui laps on juba kindlalt toe najal vertikaalasendis, siis võid hakata lapsega harjutama külgsamme. Selleks tuleb appi võtta motiveerivad mänguasjad. Külgsammude harjutamiseks meelita last liikuma mööda tuge (näiteks diivan, telekalaud) nii paremale kui ka vasakule. Ära karda, kui su laps vahepeal tasakaalu kaotab samme tehes. See tuleneb sellest, et samme tegema hakates muutub toetuspind väiksemaks, seetõttu on lapsel raskem tasakaalu säilitada. Aga nagu öeldakse – harjutamine teeb meistriks!
Nagu ma juba korduvalt maininud olen, siis vertikaalasendis on väga oluline tasakaalu arendamine. Tasakaalu treenimiseks vertikaalasendis on harjutusi, mida saad koos lapsega teha. Vertikaalasendis tasakaalu treenimiseks istu maas ning aseta laps seljaga enda ette seisma. Selleks, et lapsel oleks huvitav võid anda talle kätte põneva mänguasja. Kui laps seisab kindlalt, siis võta lapsel ümber puusade kinni ning hakka teda tasakesi ette ja taha kiigutama. Puusadest hoiame last seetõttu, et arendada lapse tasakaalurekatsioone kehatüves. Kindlamalt seisvat last võid proovida panna seisma keset tuba (selleks, et lapsel ei oleks millestki kinni haarata) huvitav mänguasi käes nii, et lased enda käed lapse küljest hetkeks lahti. Seda harjutust on kindlasti kergem teha väga huvitava mänguasjaga, sest sul on vaja lapse tähelepanu kõrvale juhtida seismise harjutamiselt. Kui laps hakkab tasakaalu kaotama, siis võid püüda ta seekord ise kinni ning juhtida ta tasakesi istuma. Kui ta potsatab istuli, siis korda harjutust ja tee seda mitu korda järjest. Vertikaalasendis võid lapsele õpetada ka tahapoole toetamist nii, et eest ei oleks millestki kinni haarata. Selle harjutuse tegemiseks võid lapse panna seljaga seisma vastu seina, diivanit või enda keha. Jällegi tuleb anda midagi huvitavat lapsele kätte, et juhtida tähelepanu kõrvale keerulisest olukorrast. Selle harjutuse puhul võiksid last turvata.
Tihti küsitakse – millal mu laps kõndima hakkab? Sellele küsimusele pole ühest vastust, sest kõik lapsed on väga-väga erinevad. Kõndima minek ei tulene ainult füüsilistest oskustest vaid tihtipeale ka lapse psüühilisest valmisolekust, iseloomust ja paljust muust. Seepärast ära muretse, kui sinu laps on toe najal ennast püsti ajanud juba 3-4 kuud, kuid ikka veel iseseisvalt ilma toeta samme teha ei taha või ei julge. Kui sinu laps veel 1,6 aastaselt ei proovi iseseisvaid samme teha võiksid lapse arengu osas konsulteerida oma perearstiga.
Kuidas siis meelitada last iseseisvalt otsesamme tegema? Kõige parem viis selleks on leida lapsele mingi tugi (lükatav auto, hästi libisev tumba või tool, pappkast, mähkmepakid, ratastel mänguasjakast, käimistugi), mille najal laps saab iseseisvalt liikuda ja otsesamme harjutada. Püüa vältida liigset sekkumist ehk tipa-tapa tegemist lapsega. Muidu võib lapsel tekkida arusaam, et kõndimiseks on tal vaja kedagi, kes teda kinni hoiaks. Ei tohi unustada seda, et lapsed on tegelikult väga kavalad oma tahtmisi peale suruma. Märkamatult võib ka teie päeva põhitegevuseks saada lapse kõnnitamine. See omakorda võib aga tekitada terviseprobleeme lapsevanemale. Põhiliseks mureks on eelkõige sundasenditest tingitud seljavaevused. Seega on hea juba alguses lapsele selgeks teha, et ka iseseisvalt (koos asjade toega) on tal võimalik liikuda. Kui aga siiski tahate harjutada otsesamme koos oma lapsega, siis oleks hea, kui hoiate lapsel puusadest, mitte kätest. Seda selleks, et vältida liigset varvastel olekut ning selleks, et kehatüves areneks kõndimiseks vajalik stabiilsus. Selle harjutuse tegemiseks pane laps enda ette seljaga seisma, võta lapsel ümber puusade kinni ning kalluta last ühelt jalalt teisele. Keharaskusest vaba jalaga astub laps sammu ette.
Vertikaalasendis tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka lapse jalgadele. See, et laps esialgu toetab varvastel on normaalne vaid sel juhul, kui ta kasutab vahelduvalt nii täistallatoetust kui ka varvastel olemist. Nagu eelnevalt mainisin, siis kätest tipa-tapa tehes on oht, et laps harjub liigselt varvastel liikumisega ära. Seega on parem seda harjutust teha puusadest hoidega ning lisaks ise maapinna suhtes survet avaldades, et kand ikka kõnnil maad puudutaks. Kui märkate, et laps on püstises asendis palju varvastel, siis võiksite harjutada toe ääres ühel jalal seisu. Harjutuse tegemiseks juhi lapse tähelepanu harjutuselt kõrvale huvitava mänguasjaga ning painuta lapsel üks jalg põlvest nii, et laps jääb seisma vaid ühele jalale toetades. Hoia asendist umbes 10-20 sekundit ja proovi sama harjutust teise jalaga. See harjutus soodustab täistallatoetuse arengut ning harjutame keharaskuse hoidmist ühel kehapoolel. See harjutus on heaks abiks ka neile, kelle lapsel on eelistus toetada enam ühele jalale (näiteks teeb tugede najal samme vaid ühele poole). Täistallatoetust aitab soodustada ka „suusahüppaja“ harjutus. Selleks pane laps seljaga enda ette maha kükkasendisse nii, et lapse tallad on kindlalt maas. Aseta oma käed lapse põlvedele ning kalluta last kükkasendis veidikene ettesuunas nii, et tallad jäävad kindlalt maha. Selle harjutusega saame hõlpsasti venitada kannakõõlust. Liigse varvastel oleku korral on hea teha ka massaaži ning venitusi.
Siin olid sulle näpunäited, kuidas ja mida oma pisikesega esimesel eluaastal ette võtta. Tehes lapsega arendavaid harjutusi soodustame me lihaste ja närvide vaheliste seoste tekt ning seeläbi ka õigete liigutusmustrite kujunemist. Oma lapsega harjutusi tehes suureneb ka sinu enesekindlus beebiga tegelemisel. Koos tegutsemine paneb aluse lapse turvatunde tekkimisele.
Mõnusat võimlemist!
Maarja Säde