09 märts Arendavad harjutused beebile sünnist 3. elukuuni
Pisikese ilmakodaniku sünd on perele suur rõõm aga beebi sünniga kaasneb ka palju muutusi elukorralduses ja päevarutiinis. Värsketes vanemates võib tekitada hirmu teadmatus. Uut informatsiooni on nii palju, proovi siis leida just enda perekonna jaoks sobilik. Värsketel vanematel on kõige olulisem säilitada rahu ning läbi beebiga tegelemise luua tasapisi kontakt oma lapsega. Igapäevaselt beebiga tegeledes kasvab ka sinu enesekindlus ning sellest tulenevalt on pisike tunduvalt rahulikum ning rõõmsameelsem – beebi tunnetab, et tema eest hoolitsetakse hästi. Järgnevalt saate lugeda soovitusi beebiga kodus tegelemiseks, selleks, et toetada tema igakülgset arengut.
Beebiga võimlemine ja massaaž võiks toimuda siis, kui laps on puhanud ja söönud. Virila meeleoluga ei tule tegelusest midagi välja. Vaid võib hoopiski muuta võimlemise lapse jaoks negatiivseks kogemuseks. Uute asjadega harjumine võtab loomulikult aega, seega ei tasuks esimese jorina peale võimlemisest täiesti loobuda. Ega ilmaasjata öelda:”Harjutamine teeb meistriks!” .Tuleb julgelt edasi proovida kuni lõpuks muutub tegelus lapse jaoks nauditavaks rutiiniks, üheks osaks päevast, nagu selleks on söömine ja magamine. Kui laps on harjunud kindla tegevuskavaga, siis oskab ta neid tegevusi oodata ja ei pahanda reeglina, kui hakkad temaga võimlema.Tegeluseks on hommikupoolik tavaliselt väga hea aeg, siis ei ole laps veel koormatud päeva jooksul kogetud uuest informatsioonist. Tuleb meeles pidada seda, et iga laps on erinev. See, mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele. Ajapikku õpib lapsevanem ise oma beebit tundma, seega võid alguses proovida ja katsetada ning lõpuks leiate just oma beebile sobiva päevakava. Kindlasti tuleks lapse igal päevasel ärkveloleku ajal tegutseda lapsega arengut-toetavalt, sest esimestel kuudel on ärkvelolekuaega suhteliselt vähe. Seega tuleks seda aega maksimaalselt ära kasutada ja tegeleda beebiga arendavalt. Olgu selleks arendavaks tegevuseks beebi asetamine tegelustekile, kus ta saab oma mänguasju uurida või lihtsalt beebi hoidmine oma jagadel pool-lamavas asendis ning temaga keskjoonel jutustamine – see kõik on juba beebi arendamine.
Esimene asi, mida saad lapsele üksteise tundmaõppimiseks teha on silitus. Õrnad paitused üle kogu keha aitavad luua lapsega kontakti ning annavad lapsele kindlus- ja lähedustunde, mida pisikestel eriti vaja on. Rääkimata paljudest positiivsetest füsioloogilitest efektidest, sealhulgas immuunsüsteemi tugevdamine, ainevahetuse ja vereringe stimuleerimine, lihaste toonuse tasakaalustamine. Massaaž mõjub hästi ka unekvaliteedile ning söögiisule. Siinkohal ei pea lapsevanem kahtlema oma tegevuses – paitused tulevad instinktiivselt enamikul lapsevanematel. Aja möödudes ja beebi kasvades võid lisada silitustele ka intensiivsemaid massaaživõtteid (vaata Beebimassaaži ABC). Massaažist nagu ka võimlemisest võiks saada teie igapäevarutiini üks osa.
Lisaks silitamisele ja massaažile tee liigutusi beebi käte-jalgadega. See tagab liigeste mobiilsuse ning mõjub soodsalt lihastoonusele. Liigutused jalgadega aitavad leevendada beebi gaasivalusid, käteliigutused aitavad kaasa beebi ühe esmase oskuse, käte keskjoonele toomise, omandamisele. Põhilised liigutused, mida võiksid teha beebi jalgadega igal mähkmevahetuse ajal (selleks, et tekiks rutiin) on painutus-sirutus liigutus ehk jalgrattasõit. Kui beebit vaevavad gaasivalud, siis parim harjutus gaasivalude leevendamiseks on tuua mõlemad jalad painutatult kõhu suunas ja seejärel sujuvalt tagasi sirutusse. Selleks, et beebi puusaliiges oleks mobiilne, võid teha ka puusaringe. Kui pisike ei lase teha puusaringe koos jalgadega võid teha kordamööda ühe ja teise jalaga. Juhul, kui beebi peaks osutama tugevat vastupanu liigutustel, siis kindlasti ei tohiks jätkata liigutuste tegemist vastu tema tahtmist, vaid proovi kergelt raputades lihas lõdvestada ja jätka sama liigutust koos kerge raputusega. Kätega teeme harjutusi keskjoonel – näiteks plaksutusi, patsu-patsu või kalli-kalli harjutusi, et anda beebile kätega keskjoone tunnetust. Beebi üheks esmaseks oskuseks on tuua käsi vastu gravitatsiooni ülesse ees asetseva mänguasja pihta ehk lapsel tekib silm-käsi koordinatsioon – beebi vaatab keskjoonel olevat lelu ja proovib selle vastu sihtida. See on esimene teadlik/sihilik liigutus, mida beebi oma kätega teeb. Tahtlikult käsi keskjoonele peaks beebi tooma vanuses 2,5-3 elukuud. Esialgsed liigutused, mida beebi oma kätega teeb on spontaansed ja ei allu beebi mõtte kontrollile (liigutused ei ole tahtlikud). Selleks, et seda oskust treenida on hea, kui annad beebile kätega keskjoone tunnetust ehk tood käed ise keskjoonele.
Selleks, et tuua käsi tahtlikult keskjoonele peab beebi kõigepealt vaatama, mille poole sihtida. Seega beebi kõige esimene oskus on hoida oma pead kehatüvega ühel joonel. Selle oskuse treenimiseks võta beebi pea oma käte vahele, too see kergelt ettepainutusse ning hoia keskjoonel – samal ajal jutusta või laula beebile püüdes saada ta pilku fikseerima. Kui beebi vaatab sulle otsa, siis võid hästi aeglaselt hakata oma pead ühelt küljelt teisele liigutama. Selle harjutusega treenime jälgimist, millel on samuti oma osa esimese oskuse saavutamisel. Veidikene raskem harjutus jälgimise treenimiseks on mänguasja või oma pilguga meelitada last tooma pead küljelt keskjoonele. Mänguasi, millega last meelitad, ei tohiks liikuda beebi silmade kohal, vaid veidikene allpool – beebi rinnaku kohal. Kuna pisikene esialgu värve ei erista, siis pole suurt vahet millist värvi see mänguasi täpsemalt on. Küll aga on täheldatud, et lapse jaoks on köitvamad kontrastsed värvid – näiteks punane ja kollane. Oma igapäevatöös olen täheldanud, et mõnele lapsele meeldib häälega mänguasi ehk kõristi ning paljudele lastele meeldivad ka mänguasjad, millel on suured silmad. Algatuseks piisab sellest, kui sul on kodus olemas üks hea kõristi.
Keskjoone saavutamiseks tuleb juba varakult hakata beebi rinnaku kohale riputama mänguasju. Siinkohal peab mainima ka seda, et piisab ühest mänguasjast, mis asetseb beebil rinnaku kohal ning käte ulatuses (keskjoonel). Riputada võib neid näiteks lamamistooli ja turvahälli kaare külge, et beebil oleks koguaeg stiimul olemas selleks, et tuua pead keskjoonele. Parim oleks see, kui juba esimesel elukuul proovite last harjutada põrandal tegelema, selleks sobib hästi näiteks tegelustekk. Paljudel tegelustekkidel on mängukaared, kus on mitmeid erinevaid mänguasju. Meie eesmärk aga on muuta beebi jaoks kõige köitvamaks keskjoon. Seega soovitan esialgu eemaldada külgedel asuvad mänguasjad mängukaarelt ning jätta keskjoonele üks huvitav mänguasi.
Beebi kaelalihased on esialgu veel nõrgad ja ta ei suuda hoida pead keskjoonel, see vajub gravitatsioonijõu ja kaasasündinud reflekside mõjul küljele. Esimestel elukuudel on väga oluline jälgida seda, et beebil ei tekiks vaate-eelistust ühele küljele. See tähendab seda, et beebi ei tohiks valdavalt vaadata ühele küljele. Seepärast tuleb uneaegadeks vahetada külgi, kus beebi magab – üks uinak paremal küljel ja järgmine vasakul. Tavaliselt jälgivad lapsevanemad väga ilusasti uneaegadel poolte vahetamist, kuid palju jäetakse tähelepanuta lapse ärkvelolekuaeg. Tuleb meeles pidada, et ka ärkvelolles ei suuda laps veel nii hästi pead ühelt küljelt teisele keerata ja eelistused on kerged tekkima. Eriti juhul, kui iga päev on harjumus panna beebi samasse kohta olesklema ja iga päev jääb näiteks aken (või mõni muu lapse jaoks huvitav stiimul) temast paremale küljele. Pisikene soovib maailma avastada ning seetõttu jälgib ta esialgu meelsamini näiteks valgus- ja heliallikaid, ka sinu ruumis liikumine on beebi jaoks huvitav. Seega beebi ärkvelolekuajal, kui teil on aega temaga tegeleda, siis proovige ise hoida beebi pea keskjoonele – üks parimaid harjutusi on see, kui beebi on pool-lamavas asendis sinu jalgadel ning proovid jutustamise/laulmisega hoida beebi tähelepanu keskjoonel. Samuti kõik eelnevalt kirjeldatud harjutused on keskjoone harjutamiseks väga head. Kui aga beebiga tegeluseks hetkel aega napib, siis proovige vaadata üle ümbruskond, kuhu beebi asetate. Stiimulid ei tohiks olla väga ühekülgselt. Kui aga siiski juhtub nii olema, siis järgmine ärkvelolekuaeg vaheta beebi asendit nii, et lapse pea ja jalad vahetavad asukoha või aseta ta toas teise kohta.
Esimestel elukuudel tuleb jälgida ka seda, et beebil ei esineks ülesirutust (nn „vibu“ asendit). Sellise asendi tekke vältimiseks peaksid kriitilise pilguga vaatama üle keskkonna, kus beebi viibib. Beebi võiks toas olla sellises kohas, kus huvitavad asjad ei jääks tema suhtes üle pea. Huvitavad asjad (näiteks valgus, heliallikad, mänguasjad), mis asetsevad pisikesel üle pea soodustavad ülesirutuse teket. Ülesirutuse tekkepõhjusteks võivad veel olla näiteks valed kandmis- ja süllevõtmistehnikad ning ka tugevad gaasivalud. Kui beebi läheb ülesirutusse vaid nuttes või uinakust ärgates, siis on see normaalne. Kui aga beebi igal ajal tahab ennast „vibusse visata“, siis tuleks temaga teha harjutusi ülesirutuse pärssimiseks ja leevendamiseks. Ka tuleb üle vaadata oma kandmis- ja süllevõtmistehnikad. Gaasivalude korral paku beebile palju painutus- ja kõhuliasendit. Süllevõtmisel jälgi, et beebit aluselt ülesse tõstes alustad tema pea ettepainutamisega. Kui siiski vallandub ülesirutus, siis võta beebi sülle läbi külje. Süleshoidmisel jälgi, et beebi oleks võimalikult palju painutusasendis. Väga hea süleshoidmisasend on see, kui beebi on seljaga sinu vastu ning sinu käed toetavad beebit külgedelt ning hoiad peos beebi jalgu. Lapse selg on kumer ja ta on painutusasendis. Ülesirutuse pärssimise jaoks on olemas ka väga hea harjutus, mis tavaliselt beebidele väga meeldib. Aseta beebi enda ette seliliasendisse. Võta pihku tema jalad ning lisa ükshaaval ka käed. Nii, et lõpuks jäävad beebi käed-jalad keskele kokku, seejärel rulli ta rahulikult selja peal ühele ja teisele küljele. Et harjutust veelgi funktsionaalsemaks muuta võid samal ajal proovida treenida beebi jälgimist.
Esimesest elukuust alates võid hakata tegema harjutusi beebi kaelalihaste tugevdamiseks. Kõige levinum harjutus selleks on traktsioon kätest ehk beebi poolistuvasse asendisse toomine kätest. Selle harjutuse tegemiseks aseta oma pöidlad beebile peopessa ning hoia teda küünarvartest. Kui pöidlad on beebil peopesas, siis tõmbab pisikene käed kergelt painutusse, samuti lähevad beebi huuled kergelt torru. Siis on beebi valmis tulema poolistuvasse asendisse. Kui pisike oma käsi veel painutusse ei too, siis võite teha kergemat harjutust peahoiu treenimiseks. Selleks aseta oma käed ümber beebi rindkere. Sinu käed jäävad lapse õlavarre peale, pöidlad beebi rinnakule ja ülejäänud sõrmed esialgu abaluudele. Kui on kindel hoie beebi õlgadest, siis tee kerge ettepainutus selleks, et beebi aktiveeriks oma kaelalihased ning tõsta ta sujuvalt poolistuvasse asendisse ning allaminekul aseta nimetissõrmed beebi kuklale, nii ei vaju beebi pea liigselt tahasuunas.
Seoses beebi kaelalihaste treeninguga on hästi oluline panna imikut iga ärkvelolekuaeg korraks kõhuliasendisse. Kõhuliasend on beebi jaoks üks tähtsamaid asendeid esimesel eluaastal. Paljudele pisikestele on kõhuliasend esialgu vastumeelne, mis on ka loomulik, sest see asend on nende jaoks esialgu raske. Küll aga ei tohiks lapsevanemad lasta ennast heidutada väikesest jorinast ning harjutada järjekindlalt kõhuli olemist. Seeläbi muutub beebi kõhuliasendis järjest kindlamaks, asend lapsele kergemaks ning lõpuks on ta meelsasti kõhuliasendis. Kõhuliasend on väga hea ka gaasivalude leevendamiseks. Nabasonga esinemise korral on tähtis, et beebi oleks palju kõhuliasendis. Et muuta pisikese jaoks kõhuliasend meeldivaks ja lihtsaks võite esimesed paar kuud kasutada kõhuli olemiseks rullikeeratud saunalina või tugevamat patja. Imikul on kergem kõhuliasendis pead tõsta siis, kui tema ülakeha on kõrgemal kui jalad. Aseta beebi ülakehaga rätikule või padjale. Kindlasti pane lapse käed kehatüve alla küünarvarstoetusesse, nii õpib laps juba varakult oma keharaskust kätele toetama ning käte abil ennast maast ülesse lükkama. Beebid ei oska esialgu toetada kätele, sest neil puudub vajalik lihaste jõud, et tagada õlaliigese stabiilsus. Seetõttu kipuvad käed külgedele vajuma. Et lihtsustada beebil kõhutamist võid ise fikseerida pisikese käed küünarvarstoetusesse. Kõhuliasendis ei tohi unustada ka mänguasju. Selleks, et laps tahaks kõhuliasendis olla peab see asend beebi jaoks huvitav olema, nii on ta meelsamini ning pikemaajaliselt kõhuliasendis. Kui pisikene on asetatud rätikurullile, siis meelita teda mänguasjaga keskjoonel pead tõstma. Oluline on jälgida seda, et kõhuliasend oleks sümmeetriline – see tähendab seda, et laps peab oma keharaskuse toetama võrdselt mõlemale küünarvarrele ja tooma pea keskjoonele. Umbes 3.-4. elukuuks võiks laps saavutada stabiilse küünarvarstoetuse kõhuliasendis. Võimlemispall on väga hea abivahend, millega treenida beebi kõhuliasendit. Pallil on lihtne moodustada lapse jaoks „kaldpinna“ asend (pea kõrgemal kui jalad). Parimad harjutused pallil on rahulikus tempos paremale-vasakule kiikumised. Raskem harjutus kaela- ja seljalihaste treeninguks on rahulikus tempos ette-taha suunaline liikumine. Kui oled liikunud palliga ette, siis lase lapsel korraks pingutada oma kaela- ja seljalihaseid ning seejärel liigu aeglaselt tagasi. Seda harjutust on hea teha näiteks peegli ees või nii, et keegi meelitab last mänguasjaga pead tõstma.
Kolmandaks elukuuks on pisikene ilmakodanik juba väga tubli ja oskab paljusid asju, mis emmele-issile rõõmu valmistavad. Beebi peahoid on kindel, ei pea enam nii palju toetust pakkuma. Seliliasendis hoiab beebi pead valdavalt keskjoonel. Beebi toob oma käed vastu gravitatsiooni tasapinnalt ülesse ning puudutab keskjoonel asuvat mänguasja – seda teeb ta esialgu veel suletud peopesaga. Kõhuliasendis suudab beebi säilitada küünarvarstoetuse. Pisikene naeratab sulle, kui temaga jutustad. Beebi proovib ka esimesi hääleharjutusi, kasutades selleks koogamist.
Jätkub…
Maarja Säde