09 märts Ohumärgid beebi motoorses arengus
Kõik lapsed on oma arengult ja iseloomult erinevad. Laste kasvukeskkond on ju samuti väga erinev, seetõttu ei saa eeldada, et kõik lapsed arenevad täpselt ühte moodi, laste arengutempo võib olla väga erinev. Vanematel on kombeks võrrelda oma lapsi tutvusringkonna lastega – kes mida oskab ja kui varakult keegi pöörama, käputama ning püsti tõusma hakkas. Tihtipeale võib selline võrdlemine lapsevanema murelikuks teha, et miks tema pisikene ei oska kõiki samu asju, mida sõbranna samavanune beebi teeb. Nagu juba mainisin, kõikide laste motoorsete oskuste saavutamise tempo on erinev, seega reeglina pole muretsemiseks põhjust isegi siis, kui sõbranna laps hakkab pöörama seljalt kõhule juba 3,5 kuuselt aga sinu laps alles 5 kuuselt. Muretsemiseks pole põhjust seetõttu, et eelnimetatud näites jäävad mõlemad lapsed oma arengu normatiivi piiridesse. Lapsevanemal on oluline jälgida oma lapse arengut ning lapsevanem võiks olla võimeline tuvastama võimalikke kõrvalekaldeid beebi motoorses arengus. Et muuta kõrvalekallete tuvastamine lihtsamaks, siis selles peatükis räägingi lähemalt ohumärkidest, mis võivad viidata imiku neuroloogilistele või skeletilihassüsteemi häiretele.
Juba 1.-2. elukuul tuleb tähelepanu pöörata lapse asenditele ja oskustele. 1. elukuul hoiab laps pead enamjaolt külgedele pööratuna. 2. elukuul juba rohkem keskjoonel, sest kaela- ja õlavöötmelihased on muutunud tugevamaks ning taanduma hakkab AKTR (asümmeetrilise kaela toonilise refleksi) mõju. Lapsevanem peab jälgima, et oma esimestel elukuudel ei vaataks beebi valdavalt ühele küljele. Kui lapse pea on pööratud enamjaolt ühele küljele, siis on lapsel tekkinud vaate- ehk poole-eelistus. Seetõttu tekib oht koljuluude deformatsiooniks ehk kolju võib muutuda lapikuks eelistatud poolel. Vaate-eelistuse ilmnemise korral on vajalik konsulteerida oma perearstiga. Võimalusel külastada füsioterapeuti, kes näitab sulle asendravivõtteid ja harjutusi beebiga tegelemiseks.
Ohumärgiks võib pidada seda, kui sinu 3-kuusel beebil on seliliasendis käed kogu aeg kõvasti rusikas (mõnel juhul on isegi pöial peopessa painutatud). 3-kuusel beebil peaks hakkama taanduma füsioloogiline painutusasend. Laps peab olema võimeline sirutama sõrmi ning rahulolekus hoidma peopesasid valdavalt avatult. Selles vanuses võib pidada ohumärgiks ka jalgade vähest liigutamist. Kui jalad tunduvad pinges (jalad on tihti väljasirutatud)või vastupidi, hoopis madalama lihastoonuseganing esineb vähe spontaanseid jalgade liigutusi või need hoopiski puuduvad, siis tuleks konsulteerida perearstiga ning vajadusel külastada neuroloogi. Kergemate lihastoonuse häirete korral on kindlasti abiks massaaž, ujumine ning regulaarne võimlemine beebiga.
Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kui 3-kuusel beebil esineb veel asümmeetriline kehaasend. See tähendab seda, et laps ei suuda hoida pead pikemat aega keskjoonel ja eelistab vaadata valdavalt ühele küljele. 3-kuune beebi ei tohiks tegutseda valdavalt ühe kehapoolega, näiteks tuua keskjoonele vaid ühte kätt mänguasja puudutamiseks. Nende probleemide esinemise korral pöördu murega perearsti ja neuroloogi poole või küsi abi füsioterapeudilt, kes näitab sulle vajalikke asendravi võtteid ning koduseid harjutusi.
3-kuune beebi peab olema võimeline kõhuli asendis säilitama stabiilse küünarvarstoetuse nii, et pea on aluselt tõstetud. Kui beebi ei suuda kõhuli asendis pead tõsta on see käsitletav ohumärgina. Kui sellises vanuses beebi ei taha üldse kõhuli asendis pead tõsta, siis tuleb kindlasti konsulteerida perearstiga. Samuti ei tohiks beebi kõhuli asendis pead liigselt kuklasse viia. Selline asend viitab ülesirutusele (lapse seljalihased on pinges). Ülesirutuses laps ei toeta kõhuli asendis küünarvartele ning kaotab tihti tasakaalu ja selle tagajärjel võib kukkuda kõhult seljale. Mõnikord võib lapsevanematele tunduda, et beebi on juba nii tubli ja tõstab pead väga kõrgele aga tavaliselt viitab pea kuklasse ajamine hoopis kaela- ja õlavöötmelihaste nõrkusele ning pinges seljalihastele. Sellises olukorras tuleks samuti konsulteerida perearstiga ning vajadusel külastada neuroloogi. Oluline on see, et vähemalt 3-kuuselt peaks laps olema suuteline oma pead kindlalt hoidma. Kui 4. elukuuks ei ole laps saavutanud kindlat peakontrolli, siis tuleb kindlasti külastada füsioterapeuti.
Ohumärgiks 6.-7. elukuul võib pidada seda, kui laps ei suuda tõsta pead toetatud istumisasendis (last istuma asetades, ise ta veel istuma minema ei pea). Kindlasti ka see, kui lapsel puudub üldine peakontroll. Sellises vanuses peavad olema lapse kaela- ja õlavöötmelihased juba piisavalt tugevad. Juhul, kui laps ei suuda kontrollida oma peahoidu, siis viitab see lihastoonuse muutustele kehatüves ning seetõttu tuleks kindlasti konsulteerida arstiga. Kõrvalekallet normist näitab see, kui laps ei suuda tuua käsi keskjoonele mänguasja haaramiseks ning ka see, kui lapse vertikaalasendisse asetamisel hoiab oma käsi küünarliigesest painutatult ja ülesse tõstetult keha kõrval. Kriitiliselt tuleb suhtuda sellesse, kui lapse jalad on pinges (valdavalt sirutatult) ning mõnel juhul isegi ristatult. Sellisel juhul tuleks samuti konsulteerida perearsti ning vajadusel neuroloogiga. Tegemist võib olla kergete lihastoonuse häiretega, kuid vahest võivad sellised sümptomid viidata ka neuroloogilisele probleemile. Koduste harjutuste osas nõustab sind füsioterapeut.
7. elukuul tuleb tõsiselt suhtuda sellesse, kui laps veel ei pööra iseseisvalt seljalt kõhule. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid, üheks faktoriks võivad olla lihaspinged. Samuti ka see, kui laps ei suuda tuua kätt üle keskjoone või see, kui pea aluselt tõstmine on lapse jaoks raskendatud. Sellise probleemi esinemise korral tuleks konsulteerida arstiga ja uurida, kas lapsele oleks vaja teha täiendavaid uuringuid või piisab massaažist ja võimlemisest, et toetada lapse motoorset arengut. Normaalseks ei saa pidada ka seda, kui laps pöörab enne 3.elukuud. Tihtipeale on siis hoopis tegemist lihastoonuse muutustega seljalihastes. Alla 3-kuune laps pöörab reeglina ülesirutusmustriga (ei kasuta pööramisel kehatüve painutust). Kindlasti tuleb sel juhul konsulteerida arstiga, sest kuigi laps tundub tubli ja saab iseseisvalt juba pööramisega hakkama, siis tegelikkuses võib ta hoopiski vajada ülesirutuse puhul asendravi ja massaaži.
Ohumärgiks võib pidada ka seda, kui laps ei suuda 8. elukuuks kõhuli asendis säilitada kindlat labakäsitoetust ehk siis, kui laps ei toeta sirgetele kätele nii, et pea on tõstetud. 8.-9. elukuul peab laps olema võimeline säilitama stabiilse istumisasendi. Aga juhul kui lapse selg on istuvas asendis kumer ning tal puudub istumistasakaal ja ta kukub tihti, on see ohumärk. Lisaks peab sellises vanuses laps istuvas asendis kasutama aktiivselt oma käsi kaitsetoetuseks kukkumiste eest ja mängimiseks.
9. elukuul peab laps liikumiseks kasutama valdavalt roomamist või käputamist. Kui laps aga ei näita üles huvi liikumise vastu, tuleks seda käsitleda ohumärgina. Sellisel juhul tuleb selgitada välja põhjus, mis teda takistab. Kas on lapse õlavöötme lihased nõrgad või esineb jalgades lihastoonuse häireid. Põhjuseid võib olla mitmeid, seega ühest järeldust siinkohal teha ei saa. Seetõttu on oluline konsulteerida oma perearstiga ning vajadusel külastada neuroloogi või taastusraviarsti. Kõrvalekaldele normist viitab ka see, kui sellises vanuses laps toetatud vertikaalasendisse asetamisel ei toeta jalgadele vaid tõmbab jalad kõhu alla painutusse ning see, kui esineb ebapiisav sirutus kehatüves. Põhjuse väljaselgitamiseks konsulteeri arstiga.
10. elukuuks peaks laps olema saavutanud stabiilse istumisasendi nii, et kehatüvi on sirutuses ning olemas on kaitsetoetusreaktsioonid ette, taha ja külgedele (toetab käe kukkumise vältimiseks maha). Samuti peab laps olema võimeline siirduma istumisasendisse läbi käpuliasendi või külglamangu ja uuesti istumisasendist käpuliasendisse või kõhuli asendisse. Kui aga 10-kuuselt puudub lapsel istumistasakaal ning ta ei suuda iseseisvalt minna ühest asendist teise, siis tuleb seda käsitleda ohumärgina. Istumistasakaalu treeninguks ning siirdumiste õpetamiseks pöördu füsioterapeudi poole.
Aastane laps on tavaliselt juba piisavalt tragi ning on ajanud ennast toe najal püsti. Kui laps pole toe najal püsti tulemise vastu huvi ülesse näidanud või ei õnnestu tal see korrektselt, siis peaks seda käsitlema ohumärgina. Samuti on ohumärgiks see, kui laps ei tule püsti läbi poolpõlvituse, vaid sikutab ennast käte abil toe najale püsti. Istumistasakaal peab olema aastasel lapsel juba väga hea. Kui tundub, et laps vajab pidevalt tuge, et ennast istumisasendis tasakaalus hoida või kui laps eelistab jalad ees istumisasendile istuda W-istes, siis küsi abi füsioterapeudilt. Tähelepanuta ei tohiks jätta ka seda, kui laps tegutseb ja mängib meelsamini vaid ühe käega ehk eelistab ühte kehapoolt. Sellisel juhul peaksid konsulteerima arstiga.
Murelikuks peaks tegema see, kui ühe aasta ja kahe kuu vanune laps ei suuda iseseisvalt säilitada toe najal vertikaalasendis tasakaalu ning ei suuda seista lühiajaliselt ilma toeta. Patoloogiliseks võib pidada selles vanuses ka varvastel kõndimist ja seismist. Kui laps seisab vahelduvalt täistallal ja varvastel ehk laps on suuteline kanda maha panema, siis tavaliselt ei ole muretsemiseks põhjust. Kui laps toetab vertikaalasendis vaid varvastele, siis tuleb rääkida oma murest perearstile ning pöörduda füsioterapeudi poole, kes näitab täistallatoetuse soodustamiseks sobivaid harjutusi. Samuti peab konsulteerima arstiga, kui laps ei kõnni veel iseseisvalt ühe aasta ja kuue kuuselt. Siinkohal võivad põhjused olla väga erinevad, sageli võib põhjus olla arglikkuses, kuid kindlasti ei ole välistatud ka lihastoonuse häired ning neuroloogilised ja skeletilihassüsteemi probleemid.
Maarja Säde